V. pooljaamas ja tema lähemas ümbruses valitses muidu unine igavus; jaamaülem istus oma toas, jõi teed, luges «Svet’ti» ja haigutas; ametis olev telegrafist mõtles nii kaua 20. kuupäevale, kuni ta pea aparaadilaua nurgale vajus ja silmad kinni läksid; stoorož küürutas pagasiruumis kaalul ja parandas oma pojakese kingi; ainult teemeister liikus venimisi jaama ees roobastel, andis roopaseadjale mõne käsu ning läks siis koju naise juurde; sirelipõõsastes, väikese kollase jaamahoone taga, säuksusid varblased, mõni põrnikas põrises noorte pärnade ja pihlakate ümber, alt metsa poolt kuuldus käo kukkumist – muidu oli kõik vagune, uinuv, tukkuv.
Aga kui olid reisijaterongid hommikuti ja õhtuti tulekul, siis elustus V. pooljaam otsekui mõni suurjaam – muidugi ainult suvel. Kõigil teeharudel, mis tulid põhjast ja idast jaama poole – ja neid oli kaunis palju – tärkas nähtavale valgeid kübaraid, helkjaid kleite, värvikaid päevavarje, iga karva meesterahvaülikondi roheliste puude ning põõsaste vahel, ja varsti valitses jaamaesisel priske liikumine, rõõmus vehkimine üksteisest mööda ja elav kõnesumin. Jaamamaja seinte najale kogunes ikka rohkem jalgrattaid, pärnade ja pihlakate alla hobuseid sadulas ja vankrite ees. V. pooljaamast paar versta eemal asetses nimelt üks uuemal ajal tekkinud suvituspaik, mille elanikele, eriti nooremaile, pakkus rongide tulek ja minek lõbusat vaheldust, seda enam, et jaama poole minevad, läbi kuusemetsa ja haljaste aasade viivad teed olid jalutamiseks nagu loodud.
T. suvituskohas asusid rikkamad linnakodanikud – seda võis näha nende tütardest ja poegadest jaamaesisel. Viimaste näod, riided, ehted, nende liikumis- ja kõnelemisviis, kogu nende olek eneste vahel ja muu ümbruse kohta – kõik hingas enesest teatavat ollust, mis sissepoole ühendab, väljapoole lahutab, mis tõmbab selle seltskonnaliigi ümber nähtamatu, aga selgesti tunduva piirjoone. Noor jaamaülem, kes toas «Svet’ti» lugedes igavuse pärast oli haigutanud, – kuis oli ta nüüd erksalt jalul, kuis teretas ta aupaklikult sinna ja aupaklikult tänna, kuis laenas ta viisakalt ja kannatlikult igaühele oma kõrva, kel temalt oli midagi küsida või soovida, ja kuis punastas ta õnnelikult, kui keegi noorte preilide hulgast teda mõne lahke küsimusega austas! Ja stoorož ja pakikandja – nad muutusid kõigi nende härraste alandlikeks teenijaiks, kummardavaiks ümmardajaiks, nad olid iga kord nagu hüppel, kui neile keegi härra, proua või preili mingi käsuga lähenes. Väsinud telegrafist, kes nii suure igatsusega palgapäeva ootas, oli unest ammugi ärganud, vahtis aknast poolaukartliku uudishimuga välja ning tundis kõditavat lõbu, et ta kõigi nende härraste seas, kes teda tähelegi ei pannud, inimese leidis, keda ta tohtis teretada, olgugi et see oli ainult ühe tohtriproua – bonne.
