Koolipreili Justiine Karreni juures oli perekonnanõukogu täiel liikmearvul koos. Päevakorral seisis ülitähtis asi: neitsi Ursula meheleminek. Viimane oli tädi Justiine kasvandik, allus aga oma onu, preili Karreni venna, apteeker Martin Karreni seaduslikule eestkostmisele. Noor kihelkonna-arst doktor Rebane, kes oli linnas Ursulat mõne kuu eest tundma õppinud, oli neiule oma tundmusi kirjalikult avaldanud ning palus samal teel ühtlasi nii ta kasvatajalt kui ka eestkostjalt tema kätt. Soovitud vastuse pärast oli siis Karreni perekonnanõukogul vaja otsusele jõuda.
Väikese seltskonna üle, kes istus auravate kohvitasside juures, hõljus asja tähtsuse kohane pühalik tõsidus. Justiine-tädi punane ninaots hõõgus ärevusest tumedamalt kui muidu, onu Karreni lagedalt pealaelt paistis pidulik sära, teiste onklite laubad seisid murelik-tarkades kortsudes ning tantad, need hoidsid eneste hambulised ja hambutud suukesed härdalt ja salapäraselt punnis. Ursulale oli tädi praegu käsu andnud oma kohvitassiga teise tuppa minna, sest arutused pidid algama. Siiski tekkis esiotsa tumm vaheaeg, mil oli kuulda ainult tasside kõlinat, suude rüüpamist ja hammaste naginat. See kestis nii kaua, kui tädi Justiine viimaks oma tühja tassi lauale pani. Tema eeskuju järgi tegid ükshaaval kõik teisedki.
„Alga!” ütles ta vennale enam silma kui suuga.
Apteeker Martin Karren, lühike, töntsaka kehaga lihav härra, kelle ninal ja põskedel leidus soolatüükaid, piilus üle prillide oma hiiglasuure kuivetanud abikaasa poole, kes troonis majesteetlikus poosis tema kõrval, ja laskis siis, kui selle küünarnukk samuti oli öelnud „alga!”, oma suured kollakad silmad nähtava tähtsuseteadvusega ümber laua ringi käia. Kui ta lai habemetu suu paar korda oli õhku hammustanud, algas ta viimaks harilikul kõnemehetoonil:
„Austatud pidulised –”
Samal pilgul aga tundis ta proua Karreni odateravat küünarnukki oma küljeihus ja teadis, et ta oli öelnud mingi mittesündsuse. Proua Karreni väite järgi juhtus talle seda sagedasti, eriti kõnedes. Hoolimata sellest oli ta osavaim pidukõneleja kogu linnakeses, ja mitte üksnes ta enda, vaid paljude teistegi arvates.
„Armsad lauasõbrad –” parandas ta end ruttu, kuid ka see üte ei näinud ta targemale poolele meeldivat, sest uuesti puuris end tuttav piigiots ta küljeluude vahele. Lähemaks seletuseks olgu tähendada, et proua Eulaalia oskas otse imetaolise sihiosavusega tabada ikka ja alati ühte ja sedasama küljeluudevahet; mitte ükski tõuge ei läinud märgist mööda. Seepärast reageeriski papa Martin nii erksalt tema meeldetuletustele.
